Jugoslaavia föderatsiooni lõhkumine
Kui liitriigil, riigil või ka poliitilisel parteil on tugev liider, siis on neid kõrvalt raske mõjutada, üle võtta, lagundada. Nii olid lood ka Jugoslaaviaga kuni elas Josip Broz Tito. 1980. aastal Tito suri, liitriigis elu pingestus ja juba jaanuaris 1990 Jugoslaavia kommunistide liidu erakorralisel kongressil ei suudetud lahendada erimeelsusi liiduvabariikide vahel, Jugoslaavia Kommunistlik Partei lõhenes, ning alustati mitmeparteisüsteemi ülesehitamist. 1990. aastal Jugoslaavia koosseisu kuulunud vabariigid korraldasid demokraatlikud valimised ning deklareerisid üksteise järel end suveräänseteks riikideks.
Augustis 1990 algasid relvakonfliktid Horvaatias, 1991 aastal iseseisvusid Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia, 1992. aastal Bosnia. 28. aprillil 1992 kuulutati välja Jugoslaavia Föderatiivne Vabariik, mis koosnes endisest Serbia Sotsialistlikust Vabariigist ja Montenegro Sotsialistlikust Vabariigist, kuid juba 2006. a. kuulutasid Montenegro ja Serbia end iseseisvateks vabariikideks ja Jugoslaavia föderatsioon lakkas lõplikult eksisteerimast. Tänane seis on selline, et Sloveenia on EL liikmesriik, EL kandidaatriikideks on Makedoonia, Horvaatia, Montenegro, Euroopa Liiduga liitumist valmistatakse ette Serbias, Bosnia ja Hertsegoviinias ning Kosovos.
Käesoleva artikli eesmärgiks pole kaaluda, kas praegu EL liikmesriigi staatuses/selle ootel olevad riigid on meeldivamas seisundis, kui nad oleksid olnud Jugoslaavia föderatsioonis. Siinkohal huvitab ainult see, kuidas föderatsioon lõhuti ja liiduvabariigid valmistati ette uue föderatsiooniga liitmiseks. Nimelt on selle loo juures üks oluline nüanss. Liiduvabariikide iseseisvumine ei meeldinud Serbiale ja see üritas föderatsiooni lagunemist vältida, kaaludes seejuures jõu kasutamist. Enne aga küsis uus liider Slobodan Miloševic' igaks juhuks USA käest, et kas neil on ehk midagi selle vastu, kui ühtsuse taastamiseks kasutatakse jõudu. USA vastas üheselt: see on teie siseasi, tehke, mida vajalikuks peate.
Just see oligi koht, kus Miloševic astus suurde ämbrisse, mis lõppkokkuvõttes läks talle maksma elu. Ta ei arvestanud sellega, et suurriikidel pole moraali, vaid neil on üksnes huvid. Ühel hetkel andsidki USA ja Euroopa Liit märku oma „kõrgest“ moraalist ning vajadusest takistada verevalamist, demokraatia jalge alla tallamist jne. Järgnes juba tuttav stsenaarium: sekkumine ÜRO egiidi all, NATO tõus juhtrolli, Serbia sõjaline alistamine. Jugoslaavia endised liiduvabariigid jäid loomulikult lääneriikide kontrolli alla, mis eesmärgiks seatud oligi. Miloševicile lihtlabaselt valetati selleks, et kogu lagunev föderatsioon kukuks Läänele sülle justnagu ilma vähimagi omapoolse veresüüta. Seega: Jugoslaavia föderatsioon lagundati EL föderatsiooni kasuks. Jugoslaavia juhtum on stiilipuhas nn väärtuspõhiselt algatatud sõjategevus okupeerimise eesmärgil.
Liibüa konfliktile üleminekuks vahepeal mõned netikommentaarid
Delfist:
Alatu vale, 20.03.2011
Tegemist ei ole kodusõjaga. Tegemist on sõjaga, kus immigrantidest araabia naftatöölised islamifanaatikud võitlevad lääneriikide toel põliselanike – berberite ja tuareegide vastu.
Postimehest:
Gaddafi on türann? 20.03.2011
Kui Gaddafi on selline kuri mees, lasteõgija, vägivallatseja, diktaator jne, nagu meile räägitakse, kuidas on siis võimalik, et riigis tegutseb selline hästikoordineeritud opositsioon, kes loetud nädalatega suudab organiseerida nii suure rahvusvahelise toetuse ja täismõõdulise sõja? Mässulistel pole tugialasid naaberriigis (a´la Pakistan Afganistanile) usulist vaimu- ega narkost tulevat rahatuge - ja järsku lambist PUHKEB ÜLESTÕUS! 42 aastat on olnud stabiilset võimu (mitte nagu Afganistanis, kus põlvkonnad on kasvanud automaat käes) ja järsku ollakse täisvalmis päästikule vajutama ja verd laskma - kuis võib keegi seda uskuda?
Delfist:
Macoy, 21.03.2011 08:47
sellest hetkest kui naftahinnad tõusma hakkasid hakkasid neegrid ,,naftariikides,, millegipärast mässama!? need riigid kus naftat pole on millegipärast suht rahulikud. kes seda mässu mahitab ja kes rahastab!? kas kõrbes lahmapasast onnides elavad neegrid ise!?avage silmad inimesed ,järgmine uudis on see et liitlasväed ,eriti usa võttis oma kontrolli alla naftaväljad.täpselt sama skeem nagu iraagis ,mahitada lollid loomad mässama,teha nende presidendist kurjategija kogu maailma silmis ja panna ringlusse suured rahad ,kurnata välja riike ja rahvaid.õnneks on maa tark organism ja neelab selle ameerika ise varsti alla. huvitav miks pole liitlasväed juba põhja koreas ,seal toimub rahva vastu aastakümneid täielik genotsiid,või pole seal naftat!?
Delfist:
nagu arvata oli, 23.03.2011 09:10
Nagu arvata oli, on tagamaad samad mis Egiptimehe puhul. Üha rohkem hakkad mõistma, mida tegelikult ÜRO ja EL tahavad. Parajad röövlid.Teooriad, mis väidavad, et Euroopa tellis mõlema riigi vastasseisud, hakkab kinnitust saama. Egiptuses taheti kuld kätte saada, nüüd ka nafta.Ja seda väidetavalt isegi seaduslikult - mis kur..di seadus võimaldab teist riiki rünnata? Isegi kui tolles riigis oleks pärisorjus, siis ei tohi keegi sekkuda. Kui nii, siis rünnake ka Põhja-Koread .... ah õigus, seal ei ole ei kulda ega ka naftat. Tundub, et kogu süsteem on ülesse ehitatud valedele ja rahva lollitamisele. Meedia aina kellab ainult üht poolt ja teine vaikitakse maha ..... isegi kui jumal on olemas, siis see kindlasti ei ole USA ega Euroopa. Ei usu, et islamimaad seda kaua enam pealt vaatavad, sest tundub, et USAl ja kriisist puretud Euroopa on võtnud eesmärgi kõik varad endale saada. Kokkuvõttes on teada see, et kõik sõjad (ka nn. pühasõjad) on varade jaht - olgu siis nafta või kuld vms. Tavaliselt ei rünnata riike, kust midagi võtta ei ole.
Sellised olid siis mõned arvamused internetilehekülgedelt.
Võti Liibua sündmuste lahtimõtestamiseks
Juba aastaid tagasi praalisid Euroopa Liidu suurkonstruktorid, et ELiit peab laienema ka Aafrika mandrile. Tookord peeti seda pigem unelmaks kui reaalsuseks, või kui, siis mitte lähitulevikku kuuluvaks. Läks aga teisiti. Mubarak kukutati üleöö, koheselt järgnesid „demokraatlikud“ valimised ja mitmeparteisüsteem, sama kiiresti tekkis Liibüas raskerelvastatud siseopositsioon ja „kodusõda“, Lähis-Ida riikides valitsejate-vastased vandenõud, jne. EL laiendamise järjekordne tsükkel käivitati näiliselt lausa üleöö. Ideoloogiliseks ja tehniliseks eeskujuks on seejuures Jugoslaavia lagundamine ja riikide kantimine EL liikmesriigiks/kandidaatriigiks tülide „lahendamise“ ettekäändel.
Samaaegselt sissemarsiga Liibüasse loodi väärtuspõhise ideoloogia verbaalne rinne:
Alexander Stubb (Delfi, 19.03.2011):
„Soome välisminister Alexander Stubb leiab, et äsjast ÜRO julgeolekunõukogu otsust, mille alusel liitlased täna Liibüa diktaator Muammar Gaddafit ohjeldama asusid, võib pidada ajalooliseks verstapostiks.
Stubbi arvates lisab see pretsedent rahvusvahelise kogukonnale vastutust ja kohustust sekkuda inimõiguste rikkumise korral, kirjutab Iltalehti.
"Me ei saa vaadata läbi sõrmede, kui inimõigusi rikutakse ja inimesi tapetakse," sõnas välisminister.
"See on hoiatus kõikidele maailma diktaatoritele, kes üritavad samamoodi käituda. See on märk sellest, et mitte keegi ei seisa väljaspool rahvusvahelist õigust.“
Tunne Kelam (Postimees, 22.03.2011):
„Teisipäeva pärastlõunal esines europarlamendi väliskomisjoni ees euroliidu välispoliitika juht paruness Catherine Ashton, kohtumise keskpunktiks olid sündmused Põhja-Aafrikas, Euroopa Rahvapartei liige väliskomisjonis Tunne Kelam meenutas paruness Ashtonile, et europarlament kutsus oma hiljutises resolutsioonis ELi üles teostama sidusat ja väärtustepõhist välispoliitikat, mis asub selgelt demokraatiat taotlevate jõudude poolele.
«Kas ei peaks viimastest sündmustest tegema järelduse, et just väärtuste-põhine ühtne välispoliitika on osutumas praktilisemaks ja realistlikumaks kui iial varem?» küsis Kelam.
Tunne Kelami sõnul on Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas kerkinud vabaduse ja demokraatia tõusulaine tõendanud, et Euroopa Liitu hinnatakse sealsete uute jõudude poolt mitte reaalpoliitika, vaid väärtuste järgi.
«Kas ei ole nüüd saabunud aeg asuda kavandama pika-ajalist väärtustepõhist ELi poliitikat kõigi autoritaarsete režiimide suhtes, mitte piirdudes vaid Liibüa diktaatoriga,» esitas Kelam oma küsimuse. «Ainult sellise poliitikaga saab EL olla proaktiivne, edestades muutusi maailmas ja mitte piirdudes neile reageerimisega.»
Tunne Kelami arvates on 2011. aasta alguse kuud osutanud, et põhimõttelised muudatused demokraatia ja õigusriigi suunas on võimalikud ka seal, kus seni loodeti stabiilsete suhetes säilitamisele diktaatorite ja autoritaarsete valitsejatega.“
Väärtuspõhise agressiooni ideoloogia ja metodoloogia on seega fakt, täiega käiku lastud nii füüsiliselt, kui ka verbaalselt. Erilist hämmastust tekitab muidugi Kelami hoog rakendada „demokraatia“ ja „õigusriigi“ aprioorset ülimuslikkust sõjalise sekkumise ainsa põhjendusena. Enamgi veel, lugeda see kohustuslikuks kõikidele diktaatoritele - Kelami üleilmne diktaat kõikidele diktaatoritele.
Esmapilgul võib tõesti tunduda, et sõjaline rünnak algas ettevalmistamatult, ent kommentaatorid suurel määral eksivad ses suhtes. Samuti selles suhtes, et väärtuspõhise agressiooni esmane eesmärk oleks justkui nafta. Viimane on vaid väike osa eesmärkidest, põhiline on siiski EL võimsuse ja territooriumi kasvatamine. Kuid heitkem pilk veelkord liikmesriikele, kandidaatriikidele, liitkem siia juurde need, keda peetakse järgmise laine liikmesriikideks (Ukraina, Albaania, Gruusia), veel juurde kogu Põhja – Aafrika ja küsigem peale seda kui EL ja Vene Föderatsioon on ühinenud Eurussia impeeriumiks, et kes on siis kõige-kõigem ilma peal? Vastuseks saame ikkagi, et Hiina, India ... , vaatamata kõigele. Hirm paneb EL laiendajad liikuma - üldised arengud planeedil ei soosi Euraasia impeeriumi võitjaks tõusmist.
Paaniline kiirustamine alustamaks Liibuas sõjategevus just Iraagi sõja aastapäeval, see siiski oli. Mitte, et Iraagi sõja aastapäev oleks iseenesest oluline, vaid mõlemad „tuli“ käivitada hea märgi all - pühal purimi päeval. Mis see purim veel on, ei kuulu selle artikli repertuaari. Kes aga iseseisvalt asjast aru saab, see võib end lugeda igati pädevate hulka.
